16 päeva puhas: närvid on krussis, aga hingata kergem

nipimeiter-suitsetamine-vihane

Paar nädalat tagasi kirjutas meile 33-aastane Piia, kuidas ta otsustas Allen Carri raamatu abil tervislikumalt elama hakata ning alustada uuelt, suitsuvabalt, leheküljelt. Täna kirjutab Piia, kuidas tal need esimesed nädalad suitsetamisest loobumine läinud on.

Kaks nädalat on möödas ja mõni päev pealegi. Loodan siiralt, et positiivsed muutused, mis mu kehas toimuvad, korvavad selle närvide lõhkumise. Ainult vinguks ja õiendaks. Pikk jutt lühidalt – enda tervise päästmine pikemas plaanis ja oma keha peale mõtlemine käib ikka nii enda, töökaaslaste kui ka lähedaste närvide arvelt. Suitsetamisest loobumine on üks täielik jura.

Nemad vist siiski arvavad lihtsalt, et sa oled peast sassis napakas, kellest oleks targem eemale hoida. Seepärast ka soovitus – hoiata inimesi, kui selle tee ette võtad! Siin päästabki tegelikult vaid see, et nii sina ise kui ka teised teavad, et see närvilisus, ärritumine, mossitamine, solvumine on lühiajaline, läheb ajapikku leebemaks ja helgematel hetkeldel saab segaduse põhjustaja ise ka vahel aru, et käitub nagu 5-aastane ja kui eriti hästi läheb, siis isegi vabandab.

“Ka see läheb mööda,” targutan nüüd. Aga tõsiselt ka – soovitan, kui vähegi võimalik, vältida stressirohkeid olukordi ja inimesi, kellest oskad aimata suuremat ohtu su hingerahule.

Võiks arvata, et soovitan eelnevat, sest stressirohked olukorrad tekitavad suurema tahtmise suitsetada. Nii see aga pole. Suitsetada tahaks hoopis rahulikumatel hetkedel – hommikul kohvi juues, rõõmsalt töölt koju jalutades või pärast lõunasööki, kui pole veel väga kiire toimetuste juurde naasta. Närvilisi olukordi väldi hoopis seetõttu, et sa oled ise end suitsetamast hoides end stabiilselt nii närviliseks ajanud, et kõik su emotsioonid on võimendatud. Sinu emotsionaalse intelligentsi tase sarnaneb tõenäoliselt 12-aastase omaga.

Nõnda tegin ma paar päeva tagasi töökaaslasega vaieldes väga väikese erimeelsuse puhul sääsest elevandi ning hakkasin piltlikult öeldes kodus kohvreid pakkima, sest mu peika ei taibanud õigel hetkel pesumasinat tööle panna.

Saada kogu maailm seenele ja hoia end!

Lootusetus ja äng, mis esimesest postitusest läbi käis, on vähehaaval leevenenud. Teisel nädalal sain mitmel korral küll aru, et esimese nädala viha ja äng on asendunud kurva leppimisega – selline see elu siis olema hakkabki. Kogu aeg igatsed midagi, mida tead, et ei saa. Õnneks näen täna, et igatsen üha vähem. Iga päevaga aina harvemini.

Tahan öelda, et oma esimest postitust kirjutades oli mul sama palju lootust sellesse, et mul natukenegi kergem hakkab suitsetamisest hoiduda kui sellesse, et täna, 16. päeval pärast viimast suitsu päike -15kraadise pakasega taevas särab.

Soovitan ka teil mõelda igal õhtul enne uinumist, kui palju sa sel konkreetsel päeval suitsu pärast stressasid ja seda meeletu härdameelsusega igatsesid. Esimestel nädalatel on see vahe ja muutus nähtavasti tajutvam. Näen iga päevaga, et igatsus ja rumalad mõtted kiusavad mind aina vähem.

Tulles aga tagasi raamatu juurde, mis mulle maha jätmiseks kõva impulsi andis, siis… see tegelikult tema kõige suurem teene oligi. Tekitas hasarti, et kas ja kuidas see kuulus raamat ja meetod töötavad. Ma ei julge öelda, et midagi selles kirjutatust oleksin väga kasutanud. Carr kirjutab näiteks sellest, et tahtejõust pole mingit kasu ja need, kes kasutavad oma tahtejõudu suitsetamisest loobumiseks, jäävad elu lõpuni sigarettide orjadeks.

Kõige parema positiivse ajupesu teed sa ikka endale ise, ükskõik mida keegi või ükskõik mis raamat sulle räägib. Kui tahad maha jätta ja oled selles veendunud ning sihikindel, kasutad oma tahtejõudu, siis jätad ka. Võib-olla olen ma liiga kangekaelne, et kellegi nõu kuulda võtta, võib-olla liiga rumal, et raamatust aru saada.

Üks on kindel – tee, mida tahes, et suitsetamisest loobuda: loe raamatuid, kasuta plaastreid, teisi asendusi, mediteeri, usu endasse ja võta appi oma tahtejõud. Peaasi, et loobud. Sinust saab suure tõenäosusega mõneks nädalaks üsna vastik tegelane, kellega kontorit või kodu jagada, aga kui sul veab, siis need inimesed annavad andeks.

Sina oled nüüd terve.

 

P.S Piia esimest postitust saad lugeda siit!

1 kommentaar

  1. ilmselgelt sa ei jõudnud asi sulle pärale, kui sa selliseslt suitsu taga nutsid, bravuuritsesid ja tüli kiskusid. Raamat ei ole koht, kus motsivatsiooni ammutada, vaid juhiste kogum ja kui sa poleks liiga uhke, et kellegi nõu kuulda võtta, siis poleks su kogemus ka selline olnud. Mahajätmiseks ei ole tahtejõudu vaja, vaid tarvis on mõista, mis see on, mida sutisetamisest loobudes ohvriks tuuakse… Soovitan Allen Carri meetodit kahel käel. Usun, et just selliste näidete põhjal ongi seminar õigustatum, kui raamat

Jäta oma vastus