Glossofoobia ehk hirm avalike sõnavõttude või isegi nende katsete ees on maailma enimlevinud hirmude TOP10-s. Tänapäeva maailmas on aga paraku pea võimatu avalikke esinemisi ja sõnavõtte vältida. Olgu nendeks siis oma ideede presenteerimine ülemustele koosolekulaua taga või seminariruumis ettekandega esinemine. Kui esinemishirm aga juba elu segama hakkab, siis kuidas sellega toime tulla?
Selline foobia võib ilmselgelt inimese igapäevaelu segama hakata ning palju meelehärmi põhjustada. Suur hirm enda lollikstegemise ja piinlike hetkede ees paneb meid vahel üldse selliseid olukordi vältima, mis võivad potentsiaalselt endaga mõne avaliku sõnavõtu kaasa tuua.
Oskus avalikult sõna võtta ja esineda on suure osa imineste karjääris elementaarne ja sellest mööda pääseda või kõrvale hiilida on pea et võimatu. Nii et mida varem sa seda hirmu kontrollima hakkad, seda kiiremini õpid ka vähendama stressi, mida see endaga paratamatult kaasa toob. Täna räägime mõnest nipist, mis sind aidata võivad, et sa tunneks ennast publiku ees kindlamana ja ei piiluks pidevalt lähima välisukse kui pääsetee poole.
- Tunne oma publikut. Veidikesest ettevalmistusest ja eeltööst võib olla suur abi. Uuri järele, kes on need inimesed, kellele sa esinema hakkad – kui vanad ja mis soost nad näiteks on. Teadmine sellest, kellele sa kõnelema hakkad, vähendab automaatselt kõigile tuntud hirmu tundmatu ees. Isegi kui sellest on vaid vähene abi.
- Riietu vastavalt. Inglise keeles annab väljend “dressed to impress” kenasti mõtte edasi. Eesti keelde kohmakalt tõlgituna ütleb soovitus, et riietu vastavalt või raba publik juba oma riietusega jalust. See on paratamatult esimene asi, mida inimesed näevad ja samal ajal ka suur asi, mida sa saad enne inimeste ette minekut juba korda ajada. Kui sa lased käest võimaluse juba ennetavalt oma panus anda kogu ürituse kordaminekule, siis oled sa justkui eos juba valmis ebaõnnestuma.
- Ole kirglik. See, millest sa kõneled, peab olema kuulajate jaoks atraktiivne ning nad peavad suutma sinu sõnumiga suhestuda. Sinu jutt peab neid huvitama, informeerima, õpetama, lõbustama, innustama ja inspireerima. Kui räägid kogu südamest asjast, mis sind ennast paelub, ei ole isegi enam tähtis, et vahepeal komistad või end kõnelema unustad, sest sa oled ise nii hõivatud andmaks kogu hingeda edasi oma lugu, et sa ei pane enam tähele, kas jälgid piinliku täpsusega oma märkmeid või ei. Ja siis ei pane ka su publik sulle pahaks, kui jääd mõnest asjast pikemalt lobisema kui ehk peaksid.
- Küsi ja kasuta abi. Kui sa ei ole just täiesti 100% endas ja oma teadmistes kindel, tuleb alati kasuks võtta kaasa mõned märkmed. Olgu nendeks siis pakk postkaarte, märkmetahvel või PowerPoint presentatsioon. Need on sulle toeks ja annavad tunde, et sa pole oma mäluga teiste ees üksinda.
- Tähtsad asjad enne suu lahti tegemist. Loe oma märkmeid, lase silmadega üle kuulajate ning lase sõnadel tulla. Püüa mitte samal ajal rääkida, kui sa oma märkmetesse piilud ning päris kindlasti ära kõnele samal ajal kui vaatad selja taga asuvat ekraani, sest kuulajad ei kuule sind – isegi, kui sa ise arvad, et sul on küllalt vali hääl.
- Mida vähem märkmeid, seda parem. Kui kasutad visuaalset abi, on tähtis meeles hoida, et märksõnad peavad olema lühikesed ja tabavad. Kuulajad ei ole huvitatud pikkadest lausetest ekraanil – seal on kasu ainult lihtsatest graafikutest, piltidest või kui sa just pead, siis markeeritud pealkirjadest ja alapealkirjadest. Püüa siiski pidada kinni reeglist, et 3-4 märksõna pealkirja all on igati piisav.
Allikas: Vaughan Evans ja http://www.howto.co.uk
