Suitsublogi: loobumise esimesed 4 päeva ehk õudne lõpp, pisarad ja lootus

nipimeister-suitsetamine

Olen Piia, 33, nikotiinik. Kirjutan järgmiste nädalate vältel Nipimeistri blogisse kogu sellest õnnest ja valust, mis suitsetamisest loobumisega kaasneb.

Ma pole veel kohanud suitsetajat, kes võiks uhkelt hõisata, et ta on suitsetaja, naudib seda, mida ta teeb ja ei kavatsegi kunagi maha jätta. Olen õnnelik, et olen üks neist, kes enne kõrget iga ja surmavaid vaevuseid on astunud selle sammu ja otsustanud suitsetamine maha jätta.

Lõviosal meist on ikka mingit tõuget vaja, et julgeda võtta see muutus ette ja läbida kadalipp, mis kogu selle ürituse alguses on. Minu jaoks sai tõukeks raamat, mida mu peika mulle soovitas. Tema pidev silmade pööritamine minu suitsetamise peale tõukas mind muidugi tagant ka, aga isekas nagu ma olen, oli mul tarvis siduda suitsetamisest loobumine millegi enda jaoks meeldivaga. Kuna mulle igasugu meetodid, mis puudutavad inimpsüühikasse sekkumist ja selle muutmist, huvitavad, siis puhta entusiasmi pärast ma raamatu alguses üldse kätte võtsingi.

“Midagi halba ei saa ju juhtuda,” julgustab Allen Carr oma raamatu “Lihtne meetod lõpetada suitsetamine” alguses. Tõepoolest. Olen suitsetanud 12 aastat regulaarselt ilma eriliste pausideta umbes 10-15 sigaretti ehk veidi üle poole paki päevas. On arulage, kui palju halba see mu organismile teeb ja ma olen vabatahtlikult nõus selle eest peale maksma. Seepärast tahangi lõpetada.

Allen Carri “lihtne meetod” hõlmab muu hulgas positiivset mõtlemist ning ei mingeid abivahendeid. Carri sõnul pikendavad kõikvõimalikud aseained nagu plaastrid ja nätsud või järk-järguline nikotiinikoguste vähendamine ainult mahajätmisega kaasnevate füüsiliste vaevuste piinavat mõju.

Kuna mu lähedane inimene suutis ka puhtalt raamatu abil ja täpselt raamatu juhiseid järgides 7 aastat tagasi suitsetamise maha jätta, seejuures toona pea kolm korda intensiivsemalt suitsetades, kui mina praegu, siis otsustasin, et proovin ka. Aitab see siis või ei. Tahtmine on suur. Vaatame nüüd, mis saab.

Päev 1 – kogu aeg on midagi puudu!

Polegi kõige hullem. Olin harjunud end hommikuti voodist püsti meelitama, mõeldes, kui mõnus on juua päeva esimest tassi kohvi ja suitsetada esimest sigaretti. Ma loodan siiralt, et mittesuitsetajad minu nutulaulu ei loe – tõenäoliselt kõlab see praegu sõgeda inimese ulgumisena, kes ei saa aru, mis elus ilus ja oluline on. Uskuge mind, saan küll. Nikotiinisõltuvus on nagu igasugune teine sõltuvus. Sellest loobumine paneb mõtlema terve inimese jaoks sõgedaid mõtteid ja tegema otsuseid, mida hiljem võib kahetseda.

Kui hommik sai üle elatud, läks ülejäänud päev üsna kergelt. Adusin kogu aeg, et mul on midagi puudu ja teades täpselt, misasi see “miski” on, oli keeruline hoida end tagasi.

Valisin oma esimeseks suitsuvabaks päevaks teadlikult puhkepäeva, et töörutiin ja harjumuspärane käitumine sel puhul – välja suitsetama minek – ei oleks vähemalt esimesel päeval kõige suuremaks kiusatuseks.

Täna aga olen laiskloom. Õhtul keeran ennast teki sisse ja vaatan voodis “Dexterit.” Kujutlen, et kui saaksin, siis läheksin ikka õue ja teeksin suitsu. Lihtsalt selle pärast, et järgnevad 7-8 tundi, kui ma magan, siis ma ju ei saa. Täiesti sõgedad mõtted. Uinun.

Päev 2 – millal see piin lõpeb?

Issand jumal, miks keegi ei hoiatanud, et see on säärane piin? Rääkisin töökaaslasega, kes jättis aastaid tagasi suitsetamise maha ja tunnistas, et siiamaani tekib vahel tahtmine. Pärisin seepeale hirmuga, kas ta siiamaani ka iga paari minuti tagant suitsetada tahab, nagu mina praegu ja kas tõepoolest ei suudagi ma end enam mitte kunagi täisväärtusliku inimesena tunda, kuna midagi on puudu? Töökaaslane rahustas, et need mõtted kaovad aja möödudes ära.

Allen Carr soovitab mõelda kõigele sellele positiivsele, mis mittesuitsetamisega kaasneb ja püüda hoiduda endale sisendamast, et oled end millestki ilma jätnud ja sul tuleb justkui nüüd tahtejõu abil, hambad ristis, edasi kulgeda. “Mahajätmisest tuleb rõõmu tunda! Sa oled vaba!” Ausalt öeldes tahaks ma nende sõnade peale tal endal ja kõigil ta jüngritel praegu hambad sisse lüüa.

Veena ennast, millega tahad, peaasi, et püsid arvuti taga ja kirjutad sedasama teksti praegu, mitte ei jookse tossama, leian ma. Eks igaüks tahaks suuta nautida igasugu vaevusi selle asemel, et hambad ristis kannatada. Katsun mõelda positiivselt. Suitsetamine on jube, suitsetajad haisevad, kopsuvähk on kole asi…

Päev 3 – lõpeta tönnimine, sa segane naine!

Korralik mõttekarusell. Jätan küll maha iseenda ja oma tervise, heaolu ja välimuse pärast, aga kurat, kõige suurem motivatsioonipilt tuleb ikka sellest, kui ma mõtlen oma peika kurva näo peale, kui ta saab teada, et ma loobusin. Teine abi tuleb mõtlemisest ajas 10 minutit edasi ja teada, et naudingu saan ma suitsust paariks minutiks, aga sellega lasen ma kahe päeva kannatused kempsupotist alla. Üldse ei raatsi.

Mida päev edasi, muutub just viimane argument kõige määravamaks. Kiusatus annab end tunda igasugu trikkidega. Vahel on need mõtted nii häirivad, et panevad nutma. Lugesin enne oma viimast suitsu, et esimesed päevad võivad olla emotsionaalsed. Näen nüüd, et see on rohkem kui tõsi.

Mõni tund tagasi hakkasin töölaua taga täiesti tühja koha pealt nutma. Keerutasin edasi-tagasi samu mõtteid, mida eelnevalt juba kirjeldasin ja “kaklesin” iseendega, kuni see skisofreeniline olukord mu peas täiesti käest ära läks ja pisarad lihtsalt voolama hakkasid. Esimest päeva meie kontoris tööl olev praktikant sai meie tööst ja elust ilmselgelt fantastilise esmamulje: töö siin kontoris on niivõrd hirmus, et mõni hakkab eimillegi peale keset päeva tönnima!

Päev 4 – hägused päikesekiired läbi paksu udu

Natuke nukraks kisub see asi, tuleb tunnistada. Kuna kehalised vaevused, mis suitsetamise maha jätmisega kaasnevad, vähenevad vähehaaval (st sai ei taju, kas nad vähenevad või ei vähene), jääb mul üle vaid teadjamaid uskuda, et natuke kergem on tõepoolest seepärast, et mu enesetunne on parem ja mitte seepärast et ma kestvalt kehva enesetundega lihtsalt harjun ja olukorraga lepin.

Ei tea, kumb variant õige on, aga natuke rõõmsam on küll meel. Lugedes veel kaaskannatajate kirjeldusi, kes on teisel või kolmandal päeval alla andnud ja sigareti süüdanud, tunnen enda üle uhkust. Viimane kord, kui nii pikalt suitsuta olin, oli haiguse tõttu 2 nädalat haiglas veedetud aeg 3,5 aastat tagasi. Ja siis oli ka suitsetamine esimene asi, mida ma tegin, kui haiglaseinte vahelt pääsesin. Niivõrd õudne ja järjekindel on see “koletis” nagu Allen Carr nimetab meie kehasse elama asunud nikotiinisõltuvust.

Ikka veel ootan, et ka tööl olles enesetunne paraneks ja “koletis” koolema hakkaks. Kodus toimetades, lugedes või süüa tehes pole tõepoolest enam vigagi.

Allen Carri meetodi järgi suitsetamisest loobumise blogi jätkub. Püsige lainel.

1 kommentaar

Jäta oma vastus