Ära unusta ennast ära ehk kuidas võtta aega iseendale?

Kiire elutempo juures, kus aeg ja töökohustused suruvad peale, ei jää meil tihti aega iseenda jaoks. Kaotame järjest rohkem seda enda Mina ehk tagaplaanile jätame enda soovid ja unistused, et toita kellegi teise omasid. Seda kõike hetkeni, kuni põleme läbi. Hetkeni, kus enam ei tea, mida ja kuidas edasi minna.

Ka meil on tihti neid olukordi ette tulnud, kus tahaks korraks võtta aega iseendale ja tuulutada mõtteid, arutada neid kellegi teisega kui ainult sõpradega või vanematega. Siiski, päris niisama tänaval võõrastele kurtma ei hakka ju. Surfasime netis ringi ning ühel hetkel leidsime Sisemina. Lugesime nende kohta ning otsustasime, et lähme proovime ning vaatame, mis saab. Ja teate, mis? Väga lahe oli.

Ümbritseme ennast uute inimestega ning võtame koos korraks hoogu maha!

Käes oli kolmapäev – nädala selgroog. Täpselt selline päev, kus tahaks korraks aja maha võtta. Õhtu oli ilus, rahvas sagis edasi-tagasi ning meie seisime ja ootasime väljas. Ootasime Telliskivi Loomelinnakus, Telliskivi 57 maja ees. Jälgisime rahvast ja nautisime melu kuni kell hakkas 19:00 saama, siis suundusime sisse. Uksest sisse, teisele korrusele, natuke edasi. Uks oli lahti, astusime tuppa. Valge tuba, kergelt hämar, rahulik muusika. Väga zen! Stress kadus sellel hetkel kui maha istusime. Ümberringi inimesed, kes on samadel põhjustel siin nagu meie– võtta aega iseendale, enda mõtetele ja arengule!

Kerge ärevus oli siiski sees, ikkagi võõrad inimesed. Kuidas ma küll ennast avan, mis nüüd juhtuma hakkab, kes nad on… Mai-Liis ja Gerda, Sisemina koolitajad, tutvustasid ennast ning rääkisid, miks nad üldse hakkasid tegema Sisemina Workshopi. Seejärel tutvustasid teised ennast, mõni pikemalt ning mõni lühemalt. Tore oli kuulata inimeste põhjuseid, miks nad on otsustanud siia tulla – kes otsis midagi uut, kes just lahkus töölt või kes täpselt ei tea, mida teha või kuidas jõuda eesmärgini.

Mida ma päriselt-päriselt tahan?

Kuna see oli alles esimene kohtumine, siis alustati lihtsamatest teemadest ning pigem oli eesmärk, et kõik saaksid üksteisega tuttavateks ning keegi ei häbeneks, samal ajal saaks ka keskenduda iseendale. Vastati kirjalikult viiele küsimusele. Teate seda tunnet, et oh, see ei ole midagi, vabalt vastan ära ning siis järgmisel hetkel saad küsimused kätte ning mõte kiilub kinni. Tegelikult saad aru, et ma ei olegi mõelnud nii sügavale veel. Peast käivad läbi mõtted, et oot, aga kes ma olen siis, mida ma ikkagi päriselt tahan. Nagu, päriselt-päriselt!? Võttis ikka veidikene aega, et mõtted selgelt kirja panna. Pärast küsimustele vastamist sai igaüks rääkida enda vastustest. Ausalt ja puhtalt, nii nagu sisemiselt tunti. Seda oli hea kuulata. Saad aru, et me oleme kõik siiski inimesed, kellel on sarnased huvid ja ootused, igatsused või soovid. Räägiti enda kogemustest, jagati nõuandeid teistele. Ühel neiul oli lennuhirm ning teine neiu ütles, et tead, ma olen olnud stjuardess, ma räägin sulle, mida sa tegema peaksid või kuidas, et lennuhirm kaoks. Seda oli vahva kuulata, otse inimeselt-inimesele, siiralt.

Soovitame ka teistele inimestele, kes on ennast kaotamas, võtta osa Sisemina Workshopist. Või siis nendele, kes ei tea, mida ja kuidas edasi. Võta aega, äkki avastad enda kohta midagi, mis varem ei teadnud või ei leidnud üles!

Ühendust saad Sisemina kodulehelt ja Facebookist!

Jäta oma vastus