Natuke pealehakkamist ja julgust katsetamiseks ning lihtsa vaevaga võib vana kapp vaid mõne päevaga totaalse muutumise läbi teha.
Triin (32) pole kunagi olnud sedasorti naine, kel tuleks lambipirni vahetamiseks oodata õhtul kojusaabuvat meest või kel antud juhul jääks uue magamistoa kapi soetamine vaid selle taha, et poes pole täpselt sellist, nagu tarvis ja kellegi palkamiseks, et lõpptulemus täpselt nagu vaimusilm ette näeb, raha ei jätku.
Kappi oli Triinul magamistuppa tarvis. Esiteks on selle jaoks olemas lausa ideaalne koht – tühi valge sein akna kõrval, mis lausa kutsub seotama mõnda kena sisustuselementi ning teiseks märkab isegi Triinule külla minnes siin-seal laokil laadijaid, kõrvaklappe jms, mis kenasti kappi panduna kindlasti ka ise õnnelikumad oleksid.
Kiire pilk mööblipoodides pakutavale andis kinnitust, et täpselt sellist kappi, nagu Triin oleks soovinud, saada polnud. Kõik ligilähedasedki valikus ületasid selgelt mõistliku hinnapiiri. Nii otsustas Triin võtta asja käsile ja soetada veebioksjoni keskkonnast vana kapp, et see enda nägemuse järgi ära “tuunida”.
Sobiva kapi leidis Triin ostukeskkonnast 1 euro eest. Kohale toimetati kaup täitsa muidu. Ju oli pakkujal vana kapp kodus lihtsalt ruumi raiskamas ja tolmu kogumas.
“Kärsitu nagu ma olen, oli asjaga loomulikult kiire. Järgmisel päeval pärast tööd läksin ehituspoodi ja varustasin end vajaliku pahtli ja pintslitega,” kirjeldab Triin. Värvi tellis ta vana mööbli redisainimise veebipoest. Kokku pidi Triin tasuma kõigi vahendite eest umbkaudu 40 eurot.
Esimene päev
Tooraine olemas, viimistlusvahendid samuti, tuli hakata tegutsema. Esimesel õhtul alustas Triin lihvimise ja pahteldamisega. Vana puit ja vana värv sai siledaks lihvitud kõige harilikuma liivapaberiga. Pahteldamine aga nii libedalt ei läinud. Selgus, et pahtlilabidas, millele Triin lootnud oli, sai mõne kuu eest sõbrannale laenatud. Ilmselgelt see aga tööindu tagasi ei tõmmanud. Rahakoti vahel leidus suurepärane riidepoe kliendikaart, mis töö sama hästi, kui mitte isegi paremini, ära tegi. “Hea õhuke ja hästi painduv, mökerda aga!” kiidab Triin veel tagantjärelegi.
Enda sõnul oleks ta tööga ka suurest usinusest ja uue asja ootusest juba esimese õhtuga tahtnud valmis saada, kuid iga etapp nõuab kuivamist ja veidi kannatust.
Teine päev
Järgmisel õhtul tuli pahtli kuivamise järel veel veidi lihvida ning kolmandal päeval oli aeg juba värvi käes, milleks sobis suurepäraselt soetatud potisinine Fusion Mineral Paint. Akrüülvärv, mis ei lõhna ebameeldivalt ja kuivab ühe ööga. Nüüd tuli mängu aga kogu töö juures suurimaks abimeheks-takistuseks saanud kass Joosep, kes uuest kapist kiiresti vaimustus ning selle oma uue pesana omistas. Värvimise kõrvalt tuli pidevalt jälgida, et Joosep püsivaid jälgi kapile ei jätaks, ning kogu ülejäänud majapidamist siniseid jälgi täis ei plätserdaks.
Väikeseks takistuseks kujunes ka asjaolu, et kapi uksed hingedelt maha ei käi. “Vähemalt minu oskuste ja vahendite juures,” täpsustas Triin. Siin tuli siiski appi “vana hea” maalriteip ja nii pääsesid ka lukud ja hinged värviseks saamast.
Kolmas päev
Nagu mainitud, kuivas akrüülvärv ühe ööga ning kapp saigi justkui uus. Suisa niivõrd uus, et Triin pidi viimistletud kapi ustelt värvi uuesti maha lihvima, et lõpptulemus ei jääks liiga “kontorilikult korrektne”.
Nüüd jääb veel üle mõelda, mis saab järgmiseks projektiks. Kaks raamaturiiulit, mis vajaksid värsket värvi, on juba teises toas Triinu ja värvipotte ootamas. Loomulikult tuleb nüüd ka veel kord Joosepile selgitada, et uus potisinine kapp ei ole tema uus pesa, vaid hakkab hoiustama kõike, mis seni oma kohta majapidamises veel leidnud pole.
